Liiv, Jakob: Mu laul / Mu ümbrus (3)

[ZaunköniG]

Jakob Liiv
1859 - 1938 Estland

Mu laul

1.

Mu luulemaa on lage, kaine,
mu laul kui kauge muinasjutt,
kui ammu leseks jäänud naine,
kel ununenud naer ja nutt.

Ta emaks oli Peipsi laine,
ta eluks, hingeks tormirutt;
Ta ometi näib madal, maine,
kõik marud, mässud varjatud.

Kuid siiski iga hüüe, huige
on minu elusoone tuige, -
mu kurb ja raske minevik.

Mu pilge pisarates muige,
mu arm kui tiivust lastud luige,
kel iga lend on kauge, pikk.


Mu ümbrus

2.

Mu ümbrus kurb ja kõigest ilust vaene;
ka loodus kehv on uhkeist metsadest,
kõik paistab kurb ja igav, lausik, maine,
kuiv, aher võimsalt jooksvaist jõgedest.

Ei erguta siin vaimu mere laine,
ei laiene pilk mäe kõrgusest...
Mu tee käib madalal, kus maapind paene
ja kadapik ei kao mu silma eest.

Nii hoiab saatus mind nüüd kõigest laus
kus süda paisuks lauldes, hõisates, -
ja nagu osataks mind tuule müha:

Mäe kõrguses ja hiiemetsa rahus,
ja tormi mässus, mere helides
võib sündida laul, vägev, kõrge, püha.

3.

Mu elupõlv - nii sapine ja viha,
täis kihvti, valurikkaid pisaraid,
kus nurja läinud püüdeid pühamaid,
ja surnud ilutseva hinge iha.

See küürutanud on mu selja, piha,
mu vaimu löönud haavu valusaid
ja jätnud meelde mõisteid mõrudaid
ning nõrgestanud vara, tervist, liha.

Ka lapsepõlv ei luba lauluks laenu,
ei anna aateid kõrgeks peetud arm,
vaid igalpool on tühjus haigutamas.

Seepärast ärge avaldage vaenu
mu laulu vastu, et ta kurb ja karm...
Nüüd teate, mis mu vaimu vajutamas.