09.05.2009, 20:04
Jaan Bergmann
1856 - 1916 Estland
Lein ja lootus
I
Kus kihvt ja kurjus rahvuskuue taha
viis peitu pettes Kaini kavalust
ja maalis salamõttel' meelitust
ning toetas toorest tujumeelt ja paha;
kus ausad ajas kojast kiusukaha,
ja loodi jäledasti lahutust
ning hävitati Eesti ühendust, —
sääl jätsin silmaveega lootust maha.
Ja lootuseta heitsin unevoodi,
ja pisaraid jõi padi palavaid
ning unes troosti leinajale toodi.
Mu ette astus hiilgav Eesti ingel
ja pühkis silmist hellalt pisaraid
ning andis lootust ahastaval' hingel'.
II
"Miks hinge valus muidu aega viidad
ja paha pärast pillad pisaraid,
mis Eesti ausad praegu tunda said,
ning leinalipu musta ritva liidad"?
"Ei ole pehkind Eesti hoone piidad:
veel talasid tal suuri, tugevaid,
veel palju palke, häid ja parajaid,
veel varjuvara tallel terved riidad.
"Kuid tulioks, mis tulekahju küli,
ja pessiseen, mis seinad ära sööb,
ning ussiseemne ärarikkuv vili:
"See on sel silmapilgul selgest näha,
see valet vaeb ja tõele tuge teeb
ning näitab, mis on tulevikul teha."
III
"Nüüd tõtke tööle, ausad Eesti pojad,
ja tütred, armsad, aitke agaralt,
ja emad, võtke osa elavalt,
ning isad, laske joosta higiojad!
"Kel märgas meel ja südam' rinnus soojad:
kõik tulge kokku kaugelt, ligidalt,
ja viibimata tööle vagusalt
ning kinnitage rahvusele kojad!
"Aus tegevus teil' olgu tugevuseks
ja usukalju kindlaks aluseks
ning armastus ja üksmeel ühenduseks.
Siis korda läheb Eesti ettevõte,
ja koda tõuseb koidu kohaseks
ning päeva tõus viib laste lootust tõtte."
IV
Ja ingel läks ja hiilgus kustus ära.
Mul seisid silmis rõõmupisarad
ja huuled hõiskel "Lootust!" hüüdsivad,
kui äratas mind hommikune sära.
Oh tere, päike, taeva valge tera!
Kuis sina pimeduse peletad
ja pilvind taeva jälle seletad:
nii hävitagu tõde õela kära!
Kõik lahulaim meilt mingu igavesti
ja kiusu kaasas must ja pime öö!
Kuid rahuvaim meil jäägu kindlamasti.
Siis seisvad kindlalt Eesti rahva kojad
ja rahvast ehib hariduse töö
ning õnnes õitsvad Eesti tütred, pojad!
1856 - 1916 Estland
Lein ja lootus
I
Kus kihvt ja kurjus rahvuskuue taha
viis peitu pettes Kaini kavalust
ja maalis salamõttel' meelitust
ning toetas toorest tujumeelt ja paha;
kus ausad ajas kojast kiusukaha,
ja loodi jäledasti lahutust
ning hävitati Eesti ühendust, —
sääl jätsin silmaveega lootust maha.
Ja lootuseta heitsin unevoodi,
ja pisaraid jõi padi palavaid
ning unes troosti leinajale toodi.
Mu ette astus hiilgav Eesti ingel
ja pühkis silmist hellalt pisaraid
ning andis lootust ahastaval' hingel'.
II
"Miks hinge valus muidu aega viidad
ja paha pärast pillad pisaraid,
mis Eesti ausad praegu tunda said,
ning leinalipu musta ritva liidad"?
"Ei ole pehkind Eesti hoone piidad:
veel talasid tal suuri, tugevaid,
veel palju palke, häid ja parajaid,
veel varjuvara tallel terved riidad.
"Kuid tulioks, mis tulekahju küli,
ja pessiseen, mis seinad ära sööb,
ning ussiseemne ärarikkuv vili:
"See on sel silmapilgul selgest näha,
see valet vaeb ja tõele tuge teeb
ning näitab, mis on tulevikul teha."
III
"Nüüd tõtke tööle, ausad Eesti pojad,
ja tütred, armsad, aitke agaralt,
ja emad, võtke osa elavalt,
ning isad, laske joosta higiojad!
"Kel märgas meel ja südam' rinnus soojad:
kõik tulge kokku kaugelt, ligidalt,
ja viibimata tööle vagusalt
ning kinnitage rahvusele kojad!
"Aus tegevus teil' olgu tugevuseks
ja usukalju kindlaks aluseks
ning armastus ja üksmeel ühenduseks.
Siis korda läheb Eesti ettevõte,
ja koda tõuseb koidu kohaseks
ning päeva tõus viib laste lootust tõtte."
IV
Ja ingel läks ja hiilgus kustus ära.
Mul seisid silmis rõõmupisarad
ja huuled hõiskel "Lootust!" hüüdsivad,
kui äratas mind hommikune sära.
Oh tere, päike, taeva valge tera!
Kuis sina pimeduse peletad
ja pilvind taeva jälle seletad:
nii hävitagu tõde õela kära!
Kõik lahulaim meilt mingu igavesti
ja kiusu kaasas must ja pime öö!
Kuid rahuvaim meil jäägu kindlamasti.
Siis seisvad kindlalt Eesti rahva kojad
ja rahvast ehib hariduse töö
ning õnnes õitsvad Eesti tütred, pojad!